Jaak Kütt

We had a disagreement in what we both wanted out of life and thus.. I'm totally going to dumb that bitches ass, bitches love getting their asses dumped. Ikka ei ole naljakas? No okei. Pisike ebatäiuslik vale - nimetagem seda pigem visiitabieluks. Otsus ei ole mitte põhimõtteline ega ka tervisest tingitud vaid pigem sotsiaalsest survest (umbes täpselt nagu Romeo ja Julia puhul) - nähtavasti on meie ühiskonnas väga populaarseks saanud säänne tagurlik teguviis.. nagu raha küsimine tarbimise eest ja no see nali lihtsalt peab lõppema.

Eelmisel nädalavahetusel oli mul värskendavalt mõnus kogeda momenti, kus sain peegeldades ka endale rohkem tõdeda, et jah - praeguseks hetkeks olen juba mõistnud, kuivõrd palju ma oskan hinnata seda, mida ajateenistus on seni pakkunud. Kuid siinkohal pean rõhutama, et see kohe kindlasti ei ole mõeldud kõigile ja igas vanuses. Lasteaed.

Täna kõndisin t-särgis tartu tänavaid ligi tunnikese. Fun must be had. Hetkel tundub trendikaks 2nv Tallinnas ja 1 siin.

Vähesest taustauuringust tingituna on minu jaoks sündinud huvipakkuvaks sihtkohaks kõrghariduse jätkamisel Sloveenia. Kõike muud, mis vahepeal juhtunud, moondunud ja juurde kasvatanud on, ei hakka ma kirjeldama. Absoluutselt väljaspool minu võimekust võtta kokku oma praegust elu kahe sõnaga. Kendall Payne.

The Man from Earth (2007) - ütleks, et tubli 8. Idee oli hea, väga. Teostus jättis kohati soovida, kuid õnneks oli tal omapära. Kindlasti sobib reede hilisõhtul oma nahast välja pugemiseks.

P.S. - Kirjavead ja kõiksugu konarlus, mis antud postituses võisid ilmneda, lähevad MacBooki kaela. Srsly loving the crap out of my life.

Well i had a most fun evening.. kuigi noh, tegelikult viimased paar kuud juba on olnud premium. Üle pika aja sai mu malelaud jälle kriibitud. Kella 22 paiku saime Südametunnistusega (sorry, et ma Sinu pihta ka veebis nii viitan :D) kokku ja lühidalt peale seda otsustasime ühe partii kasuks Männi pargis. Offline'is mängides on ikka täitsa teine tunne (ei hakka siinkohal käpiku refrence'i tegema, oih :D) - saab hullenesekindlat nägu pähe teha ja väita, et "Jah, kõik pidigi nii minema" ning "Loomulikult mõtlen ma pikalt ette".

Seltsi pakkusid meile õnneks vaid vereimejad (võrdluses tavapäraste õpetlike möödujatega). Tagantjärgi mõeldes tunnen ilmselt tõesti heameelt, et esimeste soojade ajal sai Tartus sääsetrenni tehtud - kasvanud on üldine tapmisoskus ning võime olukorda ignoreerida ka siis, kui silmad ja kõrvad neid täis on. Pimeduse saabudes süüdati kõrgetel postidel meie ümber prožektorid, näitamaks kenasti ka kõigile välismaistele imejatele, kust saab süüa. Case umbes nagu hommikupoole Väänas tammikut läbides.

Läbivaks jututeemaks, õigupoolest siis päris tervele õhtusele ajale, oli meil petmine. Suurte ja väikeste, karvaste ja keeruliste kes-mis-kus-kuidas-ja-aga-miksidega. Kuna teise inimese kaugesse ja lähedasse isiklikku ellu ei tahaks avalikult oma mõtisklustega siin sisse astuda, siis toon lühidalt hoopis veidi asjatundmatuma näite: Aastal 1924, peale 22 koosveedetud aastat, lahutas Marie Under Carl Eduard Friedrich Hackerist ning abiellus Artur Adsoniga. Südametunnistuse "Aga see on ju kurb" pani jällegi tõdema, et oblikad on hapud ning põhjuseks ei ole teps mitte alati fun & profit.

Nagu ikka, teistel nootidel ka veidi:

Pühapäeva ööpaiku koju jalutades nägin pilvasju, mis väga sarnanesid Noctilucent cloud värkidega. Kuna ma just väga lahke ei ole oma pea külale kinkimisega, siis ei hakka ma oma ekspertarvamusega just surmkindlalt väitma, et jah-see-oli-see, kuid igaljuhul shiny-glowy action blew my mind.

Teisipäeval vaatasin kaht filmi, mida soovitaks:
1# Velvet Goldmine (1998) - jah, nimi ütleb paljugi. Hea film ning veelparem soundtrack.
2# Everything Is Illuminated (2005) - naljakas, kurb, positiivset elamust otsivate filmisõprade must.

fyi, kui seni veel siis ei teadnud, 5. juuli kell 9 istun bussi peale ja sõidan tapale. Kes pole veel aega broneerinud minu nägemiseks järgmise kahe nädala jooksul, siis ümmarguselt on mul veel 4 vaba päeva pakkuda.. 23-25 paiknen Tartus, suurema osa 28-1 olen hõivatud Tallinnas. Tagasihoidlik idee ühte tagasihoidlikku pidu pidada võib leida aset 2. juulil.

On other notes:

Nädala pärast näen loodetavasti Dion Boucicault - London Assurance üritust. Can't wait.

Niivõrd, kui mul on viimastel aastatel olnud korralik eelarvamus Mika suhtes, siis täna leitud lugu Any Other World on mänginud viimased 3 tundi nonstop ning jätkub ka päeva lõpuni.

Kes veel pole kallite kursakaaslaste lõpetamise pilte siit leidnud, siis pühapäevani pääseb ligi originaalsuuruses failidele, pärast seda tuleb ilmselt soovi korral Laura poole pöörduda.

Kuna suhteliselt viimased nädal aega juba on vaikselt hiilinud ligi selline aeg-saab-kohe-otsa tunne, siis märgatavalt on vähenema hakanud jällegi unetundide arv. Proovin end veenda igaöise päiksetõusu ootamise aega kuidagi asjalikumalt veetma ning ideaalis jõuda ära pealkirjastada, kirjeldada ja geotagida kõik fotod.. should be fun.

..kelle nimi oli Robert Jürjendal. Reede oli.. over the top.. mostly.. hommikupoole had some stuff going around - nähtavasti pean veidi rohkem vaeva nägema kooliasjade järgi tegemisega, kui esialgu lootsin.

Õhtu möödus täpselt sedasi, nagu nendel vähestel emomomentidel ette kujutan, kuidas asjad võiksid olla. Võrratul üritusel, suurepärases seltskonnas, nähes-kuulates asju, mis paiknevad väljaspool minu keskmist olmeelementi and still kick very much of ass. Eriti, kui need võimalused veel ilma pikema hoiatuseta tulevad. Kumu öö.

Riho Sibul ja Robert Jürjendal - parim muusikaline live kogemus ever. See oli midagi hoopis teist, millega mehed kitarridel hakkama said. Ma olen siinkohal halb näidete tooja - meenutas natuke kas seda laulu, mida ma üles ei suutnud leida praegu, või siis seda filmi, mida ma esmakordselt pöffil käies nägin, palju aastaid tagasi, mis rääkis mingitest idamaade muusikariist-trummasjadega võistlemisest.

Järgmisena sattus ette katusekino, mis kahjuks tegelikult hoopis hõivas hoovi. Tühja sellest täispuhutavast ekraanist - kuigi tuules virvendamine lisas mõned harjumatult head dimensioonid Sleepwalkersi viimaste aastate paremikule - they had beanbags!

Kella kahe ajal esines veel istuvatele (ja mõnele üksikule tantsivale) inimesele Id Rev. Turvameeskonnast oli nummi, et nad neid lava eest ära ei koristanud.

Mustamäe poole jalutades sattusin kella 4ja paiku (ehk siis juba varahommikul) linnas Teeduga kokku, mis tundus küllaltki irooniline, võttes arvesse, kui pikalt oleme planeerimisega üritanud seda kohtumist tekitada. Jagatud takso = odav(am).

Lõpuks koju jõudes kõlas peas (seekord mitte-irooniline) perfect - Marti polnud ning köögis oli karbi täis maasikaid, millest pooled leidsid sealsamas ka oma lõpu. Olin end juba unne sättimas, kui sain aru, et ideaalseid asju ka päriselt loota ei tasu. Vägagi joobeseisundis ja veriseks kukkunud peaga väikevend avas välisukse ning pidin siiski lõpuks põrandal magama jääma.

Kell on veidi peale ühtteist õhtul ning mul on alles jäänud täpselt 31 täispikka päeva vabadust. Mida pead/püüan/tahan/väldin selle ajaga toimetades? Järgmise kahe nädalaga oleks vaja käesolevale kooliaastale joon alla tõmmata. Samuti tuleks ka miskine pidu organiseerida tõenäoliselt 16. ja 19. vahele. Äkki õnnestub minna vigalasse.. Praeguse seisuga jäävad järgmist kevadet ootama ps. ajaloo eksam, bakaeksam ja bakatöö.

Täiesti risti oma tahtmist ja ilma vähimagi vastuhaku lootuseta olin sunnitud selle nädala alguse veetma taaskord Tartus. 20 krooni õlu eest, trepi kapp, öine tigutorni tripp ja -pärmivabrik ning loomulikult need.. võeh.. imetoredalt õelad inimesed, keda pean südamest tänama.

Pärmivabrikusse sattusin esmaspäeva öösel esimest ja viimast korda. Halenaljakalt halvast soundtrackist hoolimata meeldis mulle Body Double (1984). Kaine loogika ei pea terves loos just ilmtingimata lineaarsena peituma. Või oli asi hilises kellaajas, vanas hoones ning valgetes laudlinades..

Üleeile õhtul alustatud ning täna hommikul lõpetatud sai ka Hamleti möödunudaasta ekraniseering ja mulle meeldis selle juures absoluutselt kõik (kui kõrvale jätta valvekaameravõtted). "My words fly up, my thoughts remain below: Words without thoughts never to heaven go."

Ahjaa, nice!

Mulle meeldib endale tõdeda, et mõnda asja ma tõesti ei tea, pole varem kokku puutunud või seni huvi tundnud. Kõige teadmine on igav (kunagi tahaks kuulda mõnda head filosoofilis-teoloogilist arutelu sel teemal). See ei jätaks võimalust parimaks momendiks elamise juures - esmane kokkupuude, kogemine. Hetk, mil sa taipad, et sinu ellu just tekkis juurde uus dimensioon. I heart information hunter-gatherer lifestyle.

Väga paljudele halbadele filmide kõrvale, mida ma kalli maikuu jooksul vaatama olen sattunud (juhuslikult, muidugi, mhmh), tahaks välja tuua kolm.. teistsugust.

Anamorph (2007). Peaaegu hea, teeme surma ilusaks. Palju aitas kaasa ehk, et ma kunsti valdkonnaga süvendatult tutvunud pole. Ei ole märul, seal on vaid üks tagaajamisstseen.

The PianoTuner of EarthQuakes (2005). Visuaalselt suurepärane film, sisult.. ka. Kinno vaatama ei läheks, midagi veits intiimsemat. Vaatamisel nõuab tähelepanu.

Repo! The Genetic Opera (2008). Väga armas verre kastetud muusikal, kindlasti vaatan veel korra või kaks. Pärast veidikest kriitika lugemist, otsustasin üle keda ka konkureeriva toote Repo Men, mis ei olnud kahjuks seda aega väärt.

Lühidalt teistel teemadel, otsustasin lehelt ära korjata kirjanurga, kuna nähtavasti langes ta I'll never get to that kategooriasse.

..võim on miski, mis ringleb ning mille allikat ei ole võimalik üles leida, see on tsükkel, milles domineerija ja domineeritava positsioonid vahetuvad lõputus tagasipöördumises..

Võimu, teadmiste, diskursuste ringlemine teeb lõpu igasugusele instantside ja pooluste lokaliseerimisele. Psühhoanalüütilises tõlgenduses endas ei päri interpreteerija "võimu" üheltki väliselt instantsilt, vaid interpreteeritavalt endalt. See muudab kõik, sest traditsiooniliselt võimukandjatelt võib alati küsida, kust nad on võimu pärinud. Kes tegi sinust hertsogi? Kuningas. Kes tegi sinust kuninga? Jumal. Ainult Jumal ei vasta. Ent küsimusele: Kes tegi sinust psühhoanalüütiku? on imelihtne vastata: Sina.

See poolsuste ümbervahetamise või taandarenemise simulaakrum, geniaalne trikk, milles seisnebki kogu manipuleerimisdiskursuse saladus ja järelikult tänapäeval ka iga uue võimu saladus, võimu, mis tuleb ja pühib platsi puhtaks, teeb teoks kõik sõnad - siit ongi tingitud meie ajale tunnuslik fantastiline vaikiv enamus - kõik see sai kahtlema alguse poliitilises sfääris demokraatia simulaakrumiga, see tähendab, Jumala instantsi kui võimu allika asendamisega rahva instantsiga ning võimu kui emanatsiooni asendamises võimu kui esindamisega.

Baudrillardi, Jean, (1985 prantuse k., 1999 eesti k.). Simulaakrumid ja simulatsioon, lk 50-52

See aasta ma suve ei kiru. Mitte, et ta oleks parem kuidagi viisi, kuid teab kah, kui kauaks mul teda jätkub ja niisiis ma luban, et proovin teda vähemalt veidikenegi nautida..

4. mail õnnestus näha Tammsaare/Nüganeni "Ma armastasin sakslast", mis ise oli küll väga hea, kuid sellel ma peatud ei tahaks. Ühes stseenis oli neil taustaks aga vihmasadu ning tol hetkel ma pidin tegema telefoni vastavasisulise märkuse.. Möödunud neljapäev oli ilma-poolest parim moment sel aastal. Võika palavuse lõpetas sadu. Õhtul leidsin endale selle, mis on nüüd viimased paar päeva kõigi tubaste tegevuste taustaks mänginud. Love it.

Mööblit mul veel pole, koli vedeleb kastides ukse juures ning kõik toad ootavad pingsalt, et saaks juba remondi ja dekoreerimisega pihta hakata. Ma ei tahaks öelda, et olen saamatu.. ei, lihtsalt mõne asjaga, mida ma enda jaoks teen, võib minna oodatust kauem.

Nagu juba väga ammu sai vaikselt välja reklaamitud - käesolevast lehest saab lõpuks mu mõtete alaline(?) kodu. Tere.

P.S. - või kuidas iganes seda õigesti ka ei kirjutata? Veidi harjumatu veel minu jaoks, kuid otsustasin, et vähemalt mõnda aega proovin hakata lugu pidama suurtähtedest. Ma ei tea miks.