Jaak Kütt

Lugedes Socratest, Nietzschet või mõnda hilisemat eksistentsialisti, triivin ma endamisi arutlema, nii isikliku kui viimaks ka kõigi teiste, tuleviku üle. ..Sirvides Hergenhahni An Introduction to the History of Psychology't.. Heidigger kirjutab: selleks, et end täielikult vabana tunda, pead leppima faktiga, et su elu üks hetk saab läbi. Selle teadmise tunnistamine ja aksepteerimine võimaldab sul elada iseendana.. aitab näha ja hinnata audentselt oma valikuid ja seada eesmärke ning vabastab süütundest ja ärevusest, mida muidu võivad kaasa tuua allasurutud mõtted surmast.

Elu lõpu olemasolu tunnistamine tundub hea, loogilise ja otstarbekana. Nagu tubli eksistentsialist kunagi, nõustun ka mina, et elamiseks, igas valguses, peab inimene nägema selles iva. Nietzsche mis mind ei tapa teeb mind tugevamaks on viide negatiivsest olukorrast mõistmise, sisu, leidmisele ning sellest õppimisele. Raamatus Man's search for meaning (1946) kirjeldab Viktor E. Frankl kogemustest natsi koonduslaagris. Vangid, kes ka kirjeldamatutes olukordades suutsid leida kõigele tähenduse, jätkasid elamist. Kannatamine lõppeb olemast lihtsalt kannatamine sellest hetkest, kui ta saab mõtestatuks.

Ajast, mil hakkasin tegema ratsionaalseid otsuseid, olen teadnud, kes ma olen.. ..kuid tänaseks pean ma tunnistama, et minu maailm, reaalsus, võib-olla, enam ei lange kokku meie keskmisega. Siinkohal tahaksin tänada Petri-Jaani, kes kord kuus lugemiseks Nature'it laenas ning sellega mu huvi teaduse vastu järjekordselt orbiidile viis.

Agnostikuna on mul sama raske leppida surelikkusega, kui surematusega. Idee, et indiviid võiks kogeda palju enamat, kui lugematut arvu, käesoleval hetkel turu kõige populaarsemaid, inimpõlvi, ei ole uus. Kuid ma jagan usku, et see aeg, kuhu ma olen sündinud, annab mulle senistest utopistidest veidike parema väljavaate.

Disclaimer: järgnev lõik on kirjutatud kell öö ning ainete (kohvi) mõju all.

Tehniliselt keeruline osa: kuidas?

Tõenäoliselt oleks palju kergem seda ette kujutada, kui ma usuks, et on olemas hing.. Minu jaoks ei ole küsimus mitte elu jätkamises igavesti, vaid pigem just selle eksistentsi jätkamises. Kui sa kaotad teadvuse - see moment, kus hirmsalt oleks vaja tegelikult veel 40 teaduslikku artiklit läbi lugeda ja refereerida, kuid ometigi eksleb pea padjale ja.. - miks sa ärgates endiselt usud, et sa oled sina ise? Hingega inimesele võib küsimus tunduda üleliigsena - aga hing ju ei lahkunud magades. Olgu - ajutisest kutupiilu reaktsioonist ja olematust taiplikkusest hoolimata jätkab aju ning ülejäänud organism stabiilset funktsioneerimist ja see kannab edasi ühtlast enese tunnetust kuni hommikuni. Inimese ihu on aga liiga nõrk, et kesta väga kaua. Üks.. Kui õnnestuks aga teha täiuslik siire teise kehasse või praeguselt riistavaralt 2.0 versioonile - kuidas mu teadvus tunneks end ära uues keskkonnas? Hingeliste puhul olen ma kuulnud väiteid, et see ollus võimaldab rännata paigast paika. Ma saan küll kaasa kõik oma mälestused ja seni neuronite võrgustikuga kirjeldatud loogika, kuid kas see olen mina, kes ärkab? On ju kirjeldatud ka juhtumeid, kus peale traumat ei tunta enam omaendagi keha ära.

Ilmselt peab leidma mooduse, kuidas teostada ülekannet ilma teadvust kaotamata.

Miks 3-5 miljardi aasta pärast? Esmalt: oleks kah aeg. Peamiselt: võimatu oleks hiljem sõnadega edasi anda seda visuaalset vaatemängu, mida Andromeda loendamatud tähed meie galaktikaga tantsides endaga kaasa tooks.

Elus on palju asju, mida sa pead pidevalt meeles hoidma või endale meelde tuletama, ning raskeks läheb siis, kui kipud unustama neid kõige olulisemaid, nagu näiteks, kes sa oled ja mille nimel sa elad..

Mõnda aega tagasi hakkasin ma tundma stressi ning päris pikalt ei saanud ma aru, miks. Minuteid tundus järjest vähemaks jäävat ning tegevuste nimekiri kasvas. Juba hakkasid peas ringi käima ka halenaljakad mõtted nagu: äkki ei otsiks endale see aasta veel magistriprogramme, võtaks aasta pausi ja puhkaks veidi?

Kui sa oled kordki elus tundnud, et 24 tundi ööpäevas… 30 tundi ööpäevas.. pole piisavad rahuldamaks su ambitsioone ja plaane.. Ja kui siis tuleb välja, et sa pead oma 24-ja tunni sisse veel rohkem und mahutama, suurendama rahalisi kohustusi ning lisatööd tegema, et plaanidega graafikus püsida - kui see hetk kätte jõuab ning korraga lause, ma saan kõike, mida ma tahan, kõlab sinu jaoks täiesti loogiliselt.. Lisa see tunne nende asjade hulka, mida kunagi unustada ei tohiks.

..nõnda ma taipasin, miks ma seni olin stressi tundud - kuna koormust polnud veel piisavalt palju, et saaks selgeks, mis on selle kõige juures oluline.

Ma olen nartsissist ning ma tean, mille nimel ma elan and I'm all out of bubblegum.

The phrase is a play on words involving idiomatic and distinct meanings of "go" and "tough." In context, "the going" means "the situation," "gets tough" means "becomes difficult," "the tough" means "people who are strong or enduring," and "get going" means "become fully engaged." - wiki

10. juuni panin üles cv ja kirjutasin paar avaldust, 13. võeti ühendust, 16. istusin täispika päeva laua taga. Iseenesest ei saa ju kurta, töö sisu täpselt see, mida otsisin ning raha nagu oleks vaja. Oma isiklikku ajaplaneerimist pean aga hakkama üle vaatama ning suuremat sorti entusiasmi kohe-täna ettevõtlusega pihta hakata tappis ta ka ära, mingil määral.

Eelmisel nädalavahetusel sai osa võetud noorte liidrite juhtimiskoolist - Kaia poolne kokkuvõte lingil. Kui siiamaani olen käinud pigem sellistel toredatel teoreetilistel üritustel, siis seekordse juures meeldis mulle kõige enam töötubade osa, kus sai oma organisatsiooni kallal just-läbitud teemadel nokitseda. Ilmselgelt ma ühtegi seltsi/ühingusse/korpi/liitu/vms ei kuulu (viga parandamisel), osavõtjate hulgast siis peaaegu ainus selletaoline eksemplar. Liitusin aruteluhetkedeks Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsiga. Formaat oli hea ülesehitusega, esinejad olid suuremal määral energilised ning kergelt jälgitavad. Silma jäid paar organisatsiooni, kelle tegemisega tahaks end lähemalt kurssi viia. Special thanks kõigile, kes mu Tartus viibitud aega meeldivalt sisustasid.

168 tundi pikk nädal sisaldab orienteeruvalt 42-56 tundi und, 40-45 tundi kontorit, 9 tundi eneseanalüüsi, 9 tundi jalgrattaga sõitmist, 2 tundi trenni/silmaharjutusi ja natuke jääb ka iseendale- ja vabaaega. Mingi hetk sügisele lähemal peaks ka veidi kooli lõpetamisele silma vaatama.

Kas reaalsus kui süsteem võib ajas muutuda?

fyi, kui seni veel siis ei teadnud, 5. juuli kell 9 istun bussi peale ja sõidan tapale. Kes pole veel aega broneerinud minu nägemiseks järgmise kahe nädala jooksul, siis ümmarguselt on mul veel 4 vaba päeva pakkuda.. 23-25 paiknen Tartus, suurema osa 28-1 olen hõivatud Tallinnas. Tagasihoidlik idee ühte tagasihoidlikku pidu pidada võib leida aset 2. juulil.

On other notes:

Nädala pärast näen loodetavasti Dion Boucicault - London Assurance üritust. Can't wait.

Niivõrd, kui mul on viimastel aastatel olnud korralik eelarvamus Mika suhtes, siis täna leitud lugu Any Other World on mänginud viimased 3 tundi nonstop ning jätkub ka päeva lõpuni.

Kes veel pole kallite kursakaaslaste lõpetamise pilte siit leidnud, siis pühapäevani pääseb ligi originaalsuuruses failidele, pärast seda tuleb ilmselt soovi korral Laura poole pöörduda.

Kuna suhteliselt viimased nädal aega juba on vaikselt hiilinud ligi selline aeg-saab-kohe-otsa tunne, siis märgatavalt on vähenema hakanud jällegi unetundide arv. Proovin end veenda igaöise päiksetõusu ootamise aega kuidagi asjalikumalt veetma ning ideaalis jõuda ära pealkirjastada, kirjeldada ja geotagida kõik fotod.. should be fun.