Jaak Kütt

Lugedes Socratest, Nietzschet või mõnda hilisemat eksistentsialisti, triivin ma endamisi arutlema, nii isikliku kui viimaks ka kõigi teiste, tuleviku üle. ..Sirvides Hergenhahni An Introduction to the History of Psychology't.. Heidigger kirjutab: selleks, et end täielikult vabana tunda, pead leppima faktiga, et su elu üks hetk saab läbi. Selle teadmise tunnistamine ja aksepteerimine võimaldab sul elada iseendana.. aitab näha ja hinnata audentselt oma valikuid ja seada eesmärke ning vabastab süütundest ja ärevusest, mida muidu võivad kaasa tuua allasurutud mõtted surmast.

Elu lõpu olemasolu tunnistamine tundub hea, loogilise ja otstarbekana. Nagu tubli eksistentsialist kunagi, nõustun ka mina, et elamiseks, igas valguses, peab inimene nägema selles iva. Nietzsche mis mind ei tapa teeb mind tugevamaks on viide negatiivsest olukorrast mõistmise, sisu, leidmisele ning sellest õppimisele. Raamatus Man's search for meaning (1946) kirjeldab Viktor E. Frankl kogemustest natsi koonduslaagris. Vangid, kes ka kirjeldamatutes olukordades suutsid leida kõigele tähenduse, jätkasid elamist. Kannatamine lõppeb olemast lihtsalt kannatamine sellest hetkest, kui ta saab mõtestatuks.

Ajast, mil hakkasin tegema ratsionaalseid otsuseid, olen teadnud, kes ma olen.. ..kuid tänaseks pean ma tunnistama, et minu maailm, reaalsus, võib-olla, enam ei lange kokku meie keskmisega. Siinkohal tahaksin tänada Petri-Jaani, kes kord kuus lugemiseks Nature'it laenas ning sellega mu huvi teaduse vastu järjekordselt orbiidile viis.

Agnostikuna on mul sama raske leppida surelikkusega, kui surematusega. Idee, et indiviid võiks kogeda palju enamat, kui lugematut arvu, käesoleval hetkel turu kõige populaarsemaid, inimpõlvi, ei ole uus. Kuid ma jagan usku, et see aeg, kuhu ma olen sündinud, annab mulle senistest utopistidest veidike parema väljavaate.

Disclaimer: järgnev lõik on kirjutatud kell öö ning ainete (kohvi) mõju all.

Tehniliselt keeruline osa: kuidas?

Tõenäoliselt oleks palju kergem seda ette kujutada, kui ma usuks, et on olemas hing.. Minu jaoks ei ole küsimus mitte elu jätkamises igavesti, vaid pigem just selle eksistentsi jätkamises. Kui sa kaotad teadvuse - see moment, kus hirmsalt oleks vaja tegelikult veel 40 teaduslikku artiklit läbi lugeda ja refereerida, kuid ometigi eksleb pea padjale ja.. - miks sa ärgates endiselt usud, et sa oled sina ise? Hingega inimesele võib küsimus tunduda üleliigsena - aga hing ju ei lahkunud magades. Olgu - ajutisest kutupiilu reaktsioonist ja olematust taiplikkusest hoolimata jätkab aju ning ülejäänud organism stabiilset funktsioneerimist ja see kannab edasi ühtlast enese tunnetust kuni hommikuni. Inimese ihu on aga liiga nõrk, et kesta väga kaua. Üks.. Kui õnnestuks aga teha täiuslik siire teise kehasse või praeguselt riistavaralt 2.0 versioonile - kuidas mu teadvus tunneks end ära uues keskkonnas? Hingeliste puhul olen ma kuulnud väiteid, et see ollus võimaldab rännata paigast paika. Ma saan küll kaasa kõik oma mälestused ja seni neuronite võrgustikuga kirjeldatud loogika, kuid kas see olen mina, kes ärkab? On ju kirjeldatud ka juhtumeid, kus peale traumat ei tunta enam omaendagi keha ära.

Ilmselt peab leidma mooduse, kuidas teostada ülekannet ilma teadvust kaotamata.

Miks 3-5 miljardi aasta pärast? Esmalt: oleks kah aeg. Peamiselt: võimatu oleks hiljem sõnadega edasi anda seda visuaalset vaatemängu, mida Andromeda loendamatud tähed meie galaktikaga tantsides endaga kaasa tooks.

Lõpeta see raamatu lugemine ja mine mängi CoD3'e!

Eile käis Marc Pelletier'l külas Dr. Adam Gazzaley, arutlemas teemal, kuidas arusaam meie mõistusest kujundab meie tulevikku. Muuhulgas juhib Gazzaley omanimelist laborit California Ülikoolis, mis keskendub mälu ja tähelepanu toimimisele, nende protsesside muutustele läbi aja ning mida ette võtta aastatega kaasneva defitsiidi vähendamiseks. Tavapärasele uurimisele lisaks töötavad nad koos programmeerijatega välja mänge, mis aitaksid parandada keskendumisvõimet, mälu ja tähelepanu.

Episood 88: Cogito, Ergo Sum... Multitasking?

Saate alguses loetleb Marc eelnevaid eetris kõlanud neurofüsioloogia läbilõikeid, mis kirjapildis väljendub järgmiselt:

Episood 80: Light Up The Brain

Episood 49: Brain-Machine Interfaces

Episood 46: Towards Computers That Think

Episood 44: Cogito Ergo Sum by fMRI

Episood 38: It Is Easy Being Green

Episood 37: Just A Touch Of Green

Episood 33: Dr. Milners Explorations Into The Human Mind

Episood 20: Dr. Eric Kandel's Insights into the Science of Mind

Episood 10: Carla Shatz on the Human Brain

Mul on olnud elus perioode, mil olen muusika kuulamise täielikult minetanud - see ei ole üks neist. Aega mul pole ja seega pidin ka oma huvivaldkonnad selle tõsiasjaga kohandama. Esteetiline akustikatasand mängib endiselt mu elus tähtsat rolli - on üheks peamiseks mahalaadimise ja puhkuse vormiks. Jalgrattasõidul ja hetkedel, mil pole võimalik oma mõtteid aktiivselt kirja panna, eelistan pigem kuulata teiste omi ning seda audioraamatute ja podcastide näol.

LibriVox pakub tasuta raamatuid, kuid peatükiti vahelduv hääleomanik muudab kohati kogemuse huvitavaks, teinekord häirib jälgimist. Note to self: peaks mõne parema teenusepakkuja leidma...

Kokkusaamised toimuvad öösiti ülikooli raamatukogu ovaalse lauaga kaminasaalis, lektoreiks on kultusõppejõud erinevatest maailma ülikoolidest. Ise nimetavad nad seda kõike Ööülikooliks. - ühest unenäost

Raadio Ööülikool sai alguse 1999. aastal ning seda, toimetaja Jaan Tootseni sõnul, praktiliselt tänavalt. Praeguseks on neil üle 150 jutustaja ning saated valmivad ühes Eesti parimas helistuudios, Eesti Raadio kuuldemängude stuudiokompleksis.

Radiolab pakub väga omamoodi atmosfääri maailmaga tutvumiseks teise nurga alt. Saatejuhid Jad Abumrad ja Robert Krulwich jutustavad värvikaid lugusid teaduse, filosoofia ja inimkogemuse ääremailt. Radiolab toodab kahes pikkuses ajaviidet - ühele konkreetsele loole keskenduv lühisaade ning laiemalt nähtust läbi kündev tunnine tükk.

Täiesti juhuslikult suvalist linki last.fm'is järgides sattusin ma TWiT podcast-võrgustiku otsa, kust hetkel võib kokku leida 34 teaduse, tehnika või what not teemalist saadet, mis vastukaaluks eelnevatele, sisaldavad audiole lisaks ka video võimalust (eriti nüüd oma uue stuudio võimekusega) - hetkel jälgin neist kolme:

Futures in Biotech uurib koos bioloog Marc Pelletier'ga teadust, mis ehitab ümber maailma ja meid endeid. Tema külalisteks on teadlased, kes avavad inimkonnale järgmise tehnoloogilise ajastu ukse.

Omanimeline this WEEK in TECH on võrgustiku juhi ja ajakirjaniku Leo Gordon Laporte programm, mis sisaldab Leo sõpru ja külalisi pakkumas humoorikat kuulamist ning käsitlust tehnika ja interneti maastikul.

Ma pean tunnistama, et pealkiri Dr. Kiki's Science Hour kõlab tõesti umbes nagu midagi mudilastele. Saatejuhiks on neurofüsioloog, küll aga lapselikult rõõmsameelne ja elav, Dr. Kirsten Sanford, kes lahkab ühe tunni lõikes juhtivate teadlaste ajusid, kattes küsimustega kliimamuutustest mõjutatud süvavee elanikud ja JWST optika nanotehnoloogilised tippsaavutused.

PS. Kuna mu kaamera ootab juba üle kuu aja kruvisid, siis pildivalikus pidin pöörduma järjekordselt arhiivi poole. Tervitusi aastasse 2006.

EKV-ga on nüüd mõneks ajaks päriselt ka ühelpool ning varsti kokkuvõte jah. Lühidalt aga - mis edasi? Et endale veidi heameelt valmistada (ning ka muidu väga praktilistel kaalutlustel), panin viimastel kuudel veidi raha kõrvale ning läinud nädalavahetusel soetasin kaks uut mänguasja: Classic Discovery 3.0 ja HTC Desire

Eile sain esimest korda pikema sõidu teha ning pean positiivset tagasiside andma - kerge raam ja hea vedrustus jätavad hoopis teise mulje. Juhuslikult leidsin endale ka juba teise vabatahtliku, kellega rattaid jalutamas käia. Olin võtnud eesmärgiks jõuda kaameraga päikseloojanguks Merirahu sadamasse, kuid õnneks teepeale jäänud jutuajamine säästis mind eesootavast suuremast piinast. Kohale jõudes oli päike juba kadunud ning mu meelt jäid lahutama vaid võrke korjav kalamees ja paar miljonit sääske, kes mu naha kerge villatekina katsid.

Struktuurid ja numbrid - pakuvad erutust, mhmh. Nutitelefoni ostsin eesmärgiga asendada juba jaburalt suureks muutunud väikeste-keskmiste-ja-suurte märkmikute süsteemi, mille olin vahepeal jooksvalt kasutusele võtnud. Üldine kontseptsioon hakkab välja nägema järgmine: võtame ühe OCD jääknähtudega inimese ning paneme talle pähe mõtte, et tervet oma elu võiks nüüd edaspidi elada piinlikult täpseid reegleid, piiranguid ja statistikat jälgides. Esialgu suhtun sellesse kui projekti, nägemaks, kui kaua säänne idee vastu peab, kui absurdseks minna võib? Kõrgem eesmärk oleks enesekontrolli ja -teadlikkuse suurendamine saades samal ajal kõrvalproduktina lahti paarist-kolmest ebasoodsast sõltuvusest, tekitada juurde mõningaid positiivseid harjumusi ja, minu jaoks uus mõte, hoolitseda oma tervise eest. Hetkel veel on leping-iseendaga väljatöötamisel.