Lugedes Socratest, Nietzschet või mõnda hilisemat eksistentsialisti, triivin ma endamisi arutlema, nii isikliku kui viimaks ka kõigi teiste, tuleviku üle. ..Sirvides Hergenhahni An Introduction to the History of Psychology't.. Heidigger kirjutab: selleks, et end täielikult vabana tunda, pead leppima faktiga, et su elu üks hetk saab läbi. Selle teadmise tunnistamine ja aksepteerimine võimaldab sul elada iseendana.. aitab näha ja hinnata audentselt oma valikuid ja seada eesmärke ning vabastab süütundest ja ärevusest, mida muidu võivad kaasa tuua allasurutud mõtted surmast.

Elu lõpu olemasolu tunnistamine tundub hea, loogilise ja otstarbekana. Nagu tubli eksistentsialist kunagi, nõustun ka mina, et elamiseks, igas valguses, peab inimene nägema selles iva. Nietzsche mis mind ei tapa teeb mind tugevamaks on viide negatiivsest olukorrast mõistmise, sisu, leidmisele ning sellest õppimisele. Raamatus Man's search for meaning (1946) kirjeldab Viktor E. Frankl kogemustest natsi koonduslaagris. Vangid, kes ka kirjeldamatutes olukordades suutsid leida kõigele tähenduse, jätkasid elamist. Kannatamine lõppeb olemast lihtsalt kannatamine sellest hetkest, kui ta saab mõtestatuks.

Ajast, mil hakkasin tegema ratsionaalseid otsuseid, olen teadnud, kes ma olen.. ..kuid tänaseks pean ma tunnistama, et minu maailm, reaalsus, võib-olla, enam ei lange kokku meie keskmisega. Siinkohal tahaksin tänada Petri-Jaani, kes kord kuus lugemiseks Nature'it laenas ning sellega mu huvi teaduse vastu järjekordselt orbiidile viis.

Agnostikuna on mul sama raske leppida surelikkusega, kui surematusega. Idee, et indiviid võiks kogeda palju enamat, kui lugematut arvu, käesoleval hetkel turu kõige populaarsemaid, inimpõlvi, ei ole uus. Kuid ma jagan usku, et see aeg, kuhu ma olen sündinud, annab mulle senistest utopistidest veidike parema väljavaate.

Disclaimer: järgnev lõik on kirjutatud kell öö ning ainete (kohvi) mõju all.

Tehniliselt keeruline osa: kuidas?

Tõenäoliselt oleks palju kergem seda ette kujutada, kui ma usuks, et on olemas hing.. Minu jaoks ei ole küsimus mitte elu jätkamises igavesti, vaid pigem just selle eksistentsi jätkamises. Kui sa kaotad teadvuse - see moment, kus hirmsalt oleks vaja tegelikult veel 40 teaduslikku artiklit läbi lugeda ja refereerida, kuid ometigi eksleb pea padjale ja.. - miks sa ärgates endiselt usud, et sa oled sina ise? Hingega inimesele võib küsimus tunduda üleliigsena - aga hing ju ei lahkunud magades. Olgu - ajutisest kutupiilu reaktsioonist ja olematust taiplikkusest hoolimata jätkab aju ning ülejäänud organism stabiilset funktsioneerimist ja see kannab edasi ühtlast enese tunnetust kuni hommikuni. Inimese ihu on aga liiga nõrk, et kesta väga kaua. Üks.. Kui õnnestuks aga teha täiuslik siire teise kehasse või praeguselt riistavaralt 2.0 versioonile - kuidas mu teadvus tunneks end ära uues keskkonnas? Hingeliste puhul olen ma kuulnud väiteid, et see ollus võimaldab rännata paigast paika. Ma saan küll kaasa kõik oma mälestused ja seni neuronite võrgustikuga kirjeldatud loogika, kuid kas see olen mina, kes ärkab? On ju kirjeldatud ka juhtumeid, kus peale traumat ei tunta enam omaendagi keha ära.

Ilmselt peab leidma mooduse, kuidas teostada ülekannet ilma teadvust kaotamata.

Miks 3-5 miljardi aasta pärast? Esmalt: oleks kah aeg. Peamiselt: võimatu oleks hiljem sõnadega edasi anda seda visuaalset vaatemängu, mida Andromeda loendamatud tähed meie galaktikaga tantsides endaga kaasa tooks.

Mehhiko lahel sõites võid oma päeva korda läinuks lugeda, kui kohtad ühte merikilpkonna, kes ajaviiteks võib parasjagu kalu või selgrootuid matsutada. Kolumbus kirjeldas aga samal veeväljal vaatepilti, kus merikilpkonnade arv oli nõnda tohutu, et kattis terve märja pinna. Tänaseks oleme ligi 97% neist loomadest toiduks tarbinud.

Tassitäis seenemaitselist ning teine magusat soja kastet, 2-3 teelusikat hakitud küüslauku, 3 teelusikat ingverit, 2-3 teelusikat hakitud tšillit, poole sidruni jagu mahla. Valikuliselt võib lisada veel supilusikaga karrit. Maitse sidumiseks lisa veidi õli ning suhkrut. Jäta kilpkonn ööseks marinaadi sisse. Grilli liha ning serveeri mõne eelistatud wok roa kõrvale.

Kirsten Sanfordil käis külas mereteadlane dr. David Guggenheim, ajamaks juttu meie ookeanide tervisest. Saate leiad siit.

Kui paljudel meist üldse leidub neid mehis-romantilisi isaga kalal käimise lapsepõlvemälestusi? Ma vean kihla, et need jahedad suveõhtud külmas paadis koos sääseparvedega polnud pooltki nii lõbusad, kui visata järve pulk seda lõbusat nitroglütseriini, mille 33 aastane Alfred Nobel dünamiidi näole sünnitas. Plahvatuse tagajärjel kerkib veepinnale trobikond kriips- või X-silmadega naeratavaid kalu, kes siis lööklainest teadvuse kaotanud või päris sushialdis.

Õnneks, enne, kui planeerid oma järgmist kalastusretke, saad oskusi veidi lihvida oma lemmik android-seadmel, tirides selleks marketist alla lõbusa mängu nimega Super Dynamite Fishing. Jõhkralt hooletut kalastusviisi tutvustav mäng on 43000 inimesele jätnud vägagi positiivse mulje, tehes rakenduse keskmiseks hinnanguks 4.6 punkti. 99 eurosenti maksev tasuline versioon eemaldab mängusisese reklaami ning sisaldab rohkem püügikohti.

Elus on palju asju, mida sa pead pidevalt meeles hoidma või endale meelde tuletama, ning raskeks läheb siis, kui kipud unustama neid kõige olulisemaid, nagu näiteks, kes sa oled ja mille nimel sa elad..

Mõnda aega tagasi hakkasin ma tundma stressi ning päris pikalt ei saanud ma aru, miks. Minuteid tundus järjest vähemaks jäävat ning tegevuste nimekiri kasvas. Juba hakkasid peas ringi käima ka halenaljakad mõtted nagu: äkki ei otsiks endale see aasta veel magistriprogramme, võtaks aasta pausi ja puhkaks veidi?

Kui sa oled kordki elus tundnud, et 24 tundi ööpäevas… 30 tundi ööpäevas.. pole piisavad rahuldamaks su ambitsioone ja plaane.. Ja kui siis tuleb välja, et sa pead oma 24-ja tunni sisse veel rohkem und mahutama, suurendama rahalisi kohustusi ning lisatööd tegema, et plaanidega graafikus püsida - kui see hetk kätte jõuab ning korraga lause, ma saan kõike, mida ma tahan, kõlab sinu jaoks täiesti loogiliselt.. Lisa see tunne nende asjade hulka, mida kunagi unustada ei tohiks.

..nõnda ma taipasin, miks ma seni olin stressi tundud - kuna koormust polnud veel piisavalt palju, et saaks selgeks, mis on selle kõige juures oluline.

Ma olen nartsissist ning ma tean, mille nimel ma elan and I'm all out of bubblegum.

The phrase is a play on words involving idiomatic and distinct meanings of "go" and "tough." In context, "the going" means "the situation," "gets tough" means "becomes difficult," "the tough" means "people who are strong or enduring," and "get going" means "become fully engaged." - wiki

Lõpeta see raamatu lugemine ja mine mängi CoD3'e!

Eile käis Marc Pelletier'l külas Dr. Adam Gazzaley, arutlemas teemal, kuidas arusaam meie mõistusest kujundab meie tulevikku. Muuhulgas juhib Gazzaley omanimelist laborit California Ülikoolis, mis keskendub mälu ja tähelepanu toimimisele, nende protsesside muutustele läbi aja ning mida ette võtta aastatega kaasneva defitsiidi vähendamiseks. Tavapärasele uurimisele lisaks töötavad nad koos programmeerijatega välja mänge, mis aitaksid parandada keskendumisvõimet, mälu ja tähelepanu.

Episood 88: Cogito, Ergo Sum... Multitasking?

Saate alguses loetleb Marc eelnevaid eetris kõlanud neurofüsioloogia läbilõikeid, mis kirjapildis väljendub järgmiselt:

Episood 80: Light Up The Brain

Episood 49: Brain-Machine Interfaces

Episood 46: Towards Computers That Think

Episood 44: Cogito Ergo Sum by fMRI

Episood 38: It Is Easy Being Green

Episood 37: Just A Touch Of Green

Episood 33: Dr. Milners Explorations Into The Human Mind

Episood 20: Dr. Eric Kandel's Insights into the Science of Mind

Episood 10: Carla Shatz on the Human Brain

Mul on olnud elus perioode, mil olen muusika kuulamise täielikult minetanud - see ei ole üks neist. Aega mul pole ja seega pidin ka oma huvivaldkonnad selle tõsiasjaga kohandama. Esteetiline akustikatasand mängib endiselt mu elus tähtsat rolli - on üheks peamiseks mahalaadimise ja puhkuse vormiks. Jalgrattasõidul ja hetkedel, mil pole võimalik oma mõtteid aktiivselt kirja panna, eelistan pigem kuulata teiste omi ning seda audioraamatute ja podcastide näol.

LibriVox pakub tasuta raamatuid, kuid peatükiti vahelduv hääleomanik muudab kohati kogemuse huvitavaks, teinekord häirib jälgimist. Note to self: peaks mõne parema teenusepakkuja leidma...

Kokkusaamised toimuvad öösiti ülikooli raamatukogu ovaalse lauaga kaminasaalis, lektoreiks on kultusõppejõud erinevatest maailma ülikoolidest. Ise nimetavad nad seda kõike Ööülikooliks. - ühest unenäost

Raadio Ööülikool sai alguse 1999. aastal ning seda, toimetaja Jaan Tootseni sõnul, praktiliselt tänavalt. Praeguseks on neil üle 150 jutustaja ning saated valmivad ühes Eesti parimas helistuudios, Eesti Raadio kuuldemängude stuudiokompleksis.

Radiolab pakub väga omamoodi atmosfääri maailmaga tutvumiseks teise nurga alt. Saatejuhid Jad Abumrad ja Robert Krulwich jutustavad värvikaid lugusid teaduse, filosoofia ja inimkogemuse ääremailt. Radiolab toodab kahes pikkuses ajaviidet - ühele konkreetsele loole keskenduv lühisaade ning laiemalt nähtust läbi kündev tunnine tükk.

Täiesti juhuslikult suvalist linki last.fm'is järgides sattusin ma TWiT podcast-võrgustiku otsa, kust hetkel võib kokku leida 34 teaduse, tehnika või what not teemalist saadet, mis vastukaaluks eelnevatele, sisaldavad audiole lisaks ka video võimalust (eriti nüüd oma uue stuudio võimekusega) - hetkel jälgin neist kolme:

Futures in Biotech uurib koos bioloog Marc Pelletier'ga teadust, mis ehitab ümber maailma ja meid endeid. Tema külalisteks on teadlased, kes avavad inimkonnale järgmise tehnoloogilise ajastu ukse.

Omanimeline this WEEK in TECH on võrgustiku juhi ja ajakirjaniku Leo Gordon Laporte programm, mis sisaldab Leo sõpru ja külalisi pakkumas humoorikat kuulamist ning käsitlust tehnika ja interneti maastikul.

Ma pean tunnistama, et pealkiri Dr. Kiki's Science Hour kõlab tõesti umbes nagu midagi mudilastele. Saatejuhiks on neurofüsioloog, küll aga lapselikult rõõmsameelne ja elav, Dr. Kirsten Sanford, kes lahkab ühe tunni lõikes juhtivate teadlaste ajusid, kattes küsimustega kliimamuutustest mõjutatud süvavee elanikud ja JWST optika nanotehnoloogilised tippsaavutused.

PS. Kuna mu kaamera ootab juba üle kuu aja kruvisid, siis pildivalikus pidin pöörduma järjekordselt arhiivi poole. Tervitusi aastasse 2006.

Praktiliselt terve oma elu olen norinud prillide järele - nüüd saingi. Eelmisest aastat hakkas silmanägemine järjest alla käima ning praeguseks olen jõudnud punkti, kus pooleteisest meetrist edasi pean detailide nägemiseks hakkama pingutama. Miinust palju polegi, esialgu alla ühe, kuid akommodatsiooni häired aitavad kaasa.

Kuna üllataval kombel olin senise elu elanud normaalselt kerge kaugelenägelikkusega, siis sellised asjad, nagu silmalihaste harjutused, kui nähtus tervikuna, on minust mööda läinud. The Internets kiidab neid asju taevani, really? Oma eelviimasel arstivisiidil pakuti mulle kaasa mustvalges trükis lendlehte meenutavad paberit, mille peal seisis Võimlemine väsinud silmadele. Täpselt neid juhiseid ma ei jälgi - esimese asjana ümardasin enda jaoks kõigi harjutuste ajad ja korrad 5 peale ning mõned asjad korjasin juurde ka wikihow-st. Järgmise paar kuu jooksul peaks spetsialisti jälle külastama, siis uurin täpsemalt, kust ja milliseid materjale võiks püsivalt kasutama jääda. Seni..otsetrükis:

-Tee pead pööramata (pea jääb otse) silmadega aeglasi ringliigutusi üles-alla ja paremale-vasakule. Seejärel suuna vaade kaugusesse, lugedes kuueni. Korda 4-5 korda.
-Joonista silmadega ümbrikku (vaata paremale üles, siis vasakule alla, vasakule üles ja paremale alla).
-Hoia pea otse, pilguta silmi silmalihaseid pingutamata, loe kümneni. Pead pööramata vaata suletud silmadega paremale, lugedes ühest neljani, seejärel vasakule (1-4) ja otse (1-6). Tõsta silmad üles (1-4), vaata alla (1-4) ning otse (1-6). Korda 4-5 korda.
-Vaata oma ninaotsa ja loe ühest neljani, seejärel vaata kaugusesse (1-6). Korda 4-5 korda.
Jälgi silmadega kätt, seda aeglaselt langetades, seejärel tõstes aeglaselt 40-50 cm kaugusele silmadest. Korda kätt vahetades 10-12 korda. -Sulge silmad. Suru kummagi käe kolme näpuotsaga 2-3 sekundi jooksul kergelt ülemistele laugudele. Seejärel istu suletud silmadega veel 2-3 sekundit. Korda 3-4 korda.
-Loe ühest neljani sulge silmad, pingutamata seejuures silmalihaseid, loe ühest kuueni, tee silmad pärani lahti ja vaata kaugusesse. Korda 4-5 korda.
-Aseta parema käe pöial 25-30 cm kaugusele silmadest. Vaata seda 3-5 sekundit mõlema silmaga, seejärel parema silmaga (sulgedes vasaku) 3-5 sekundit, jälle mõlemaga , vasaku silmaga (sulgedes parema) ning taas mõlemaga 3-5 sekundit. Seejärel vaheta kätt. Korda kaks-kolm korda.

Ahjaa.. paber lõppes äralõigatud äärega, mille alt paistis Delfi Naistelehest.

10. juuni panin üles cv ja kirjutasin paar avaldust, 13. võeti ühendust, 16. istusin täispika päeva laua taga. Iseenesest ei saa ju kurta, töö sisu täpselt see, mida otsisin ning raha nagu oleks vaja. Oma isiklikku ajaplaneerimist pean aga hakkama üle vaatama ning suuremat sorti entusiasmi kohe-täna ettevõtlusega pihta hakata tappis ta ka ära, mingil määral.

Eelmisel nädalavahetusel sai osa võetud noorte liidrite juhtimiskoolist - Kaia poolne kokkuvõte lingil. Kui siiamaani olen käinud pigem sellistel toredatel teoreetilistel üritustel, siis seekordse juures meeldis mulle kõige enam töötubade osa, kus sai oma organisatsiooni kallal just-läbitud teemadel nokitseda. Ilmselgelt ma ühtegi seltsi/ühingusse/korpi/liitu/vms ei kuulu (viga parandamisel), osavõtjate hulgast siis peaaegu ainus selletaoline eksemplar. Liitusin aruteluhetkedeks Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsiga. Formaat oli hea ülesehitusega, esinejad olid suuremal määral energilised ning kergelt jälgitavad. Silma jäid paar organisatsiooni, kelle tegemisega tahaks end lähemalt kurssi viia. Special thanks kõigile, kes mu Tartus viibitud aega meeldivalt sisustasid.

168 tundi pikk nädal sisaldab orienteeruvalt 42-56 tundi und, 40-45 tundi kontorit, 9 tundi eneseanalüüsi, 9 tundi jalgrattaga sõitmist, 2 tundi trenni/silmaharjutusi ja natuke jääb ka iseendale- ja vabaaega. Mingi hetk sügisele lähemal peaks ka veidi kooli lõpetamisele silma vaatama.

Kas reaalsus kui süsteem võib ajas muutuda?

EKV-ga on nüüd mõneks ajaks päriselt ka ühelpool ning varsti kokkuvõte jah. Lühidalt aga - mis edasi? Et endale veidi heameelt valmistada (ning ka muidu väga praktilistel kaalutlustel), panin viimastel kuudel veidi raha kõrvale ning läinud nädalavahetusel soetasin kaks uut mänguasja: Classic Discovery 3.0 ja HTC Desire

Eile sain esimest korda pikema sõidu teha ning pean positiivset tagasiside andma - kerge raam ja hea vedrustus jätavad hoopis teise mulje. Juhuslikult leidsin endale ka juba teise vabatahtliku, kellega rattaid jalutamas käia. Olin võtnud eesmärgiks jõuda kaameraga päikseloojanguks Merirahu sadamasse, kuid õnneks teepeale jäänud jutuajamine säästis mind eesootavast suuremast piinast. Kohale jõudes oli päike juba kadunud ning mu meelt jäid lahutama vaid võrke korjav kalamees ja paar miljonit sääske, kes mu naha kerge villatekina katsid.

Struktuurid ja numbrid - pakuvad erutust, mhmh. Nutitelefoni ostsin eesmärgiga asendada juba jaburalt suureks muutunud väikeste-keskmiste-ja-suurte märkmikute süsteemi, mille olin vahepeal jooksvalt kasutusele võtnud. Üldine kontseptsioon hakkab välja nägema järgmine: võtame ühe OCD jääknähtudega inimese ning paneme talle pähe mõtte, et tervet oma elu võiks nüüd edaspidi elada piinlikult täpseid reegleid, piiranguid ja statistikat jälgides. Esialgu suhtun sellesse kui projekti, nägemaks, kui kaua säänne idee vastu peab, kui absurdseks minna võib? Kõrgem eesmärk oleks enesekontrolli ja -teadlikkuse suurendamine saades samal ajal kõrvalproduktina lahti paarist-kolmest ebasoodsast sõltuvusest, tekitada juurde mõningaid positiivseid harjumusi ja, minu jaoks uus mõte, hoolitseda oma tervise eest. Hetkel veel on leping-iseendaga väljatöötamisel.

Procrastination may result in stress, a sense of guilt and crisis, severe loss of personal productivity, as well as social disapproval for not meeting responsibilities or commitments. OR a fancy new homepage design.

Kõigepealt tahaks tänada Titus'st suurepärase taustapildi eest.

Hakkab see lollus otsa saama ning pärismaailm näitab end juba silmapiiril. Mhmh.. ning koos sellega ka tähtajad, mille sain endale kaela tõmmatud vahetult enne teenistust nende paari rullime-ringi-kuu jooksul. Ma arvan, et siinkohal mainin ära - põhjalikuma tagasiside viimase aasta kokkuvõtteks teen ühel ilusal hetkel suvel, peale seda, kui olen lugenud seda misiganes-info-avalikkustamise-seadustasja.

Lühidalt, jah, koduleht veel ei ole valmis. Läksin üle Yii Frameworkile, mis toob kaasa suurt mugavust mulle tuleviku mõttes, kuid ajanappuse st tingitud kiirustamise tõttu võib leht endas sisaldada ilu-ja-sisu-vigu koodi poolel. Avastamise korral proovin neid järjest vähendada. Kaotasin mõneks ajaks ära ka blogipostitustele kommentaaride lisamise funktsiooni ning kindlasti järgmisel võimalusel proovin üle vaadata kõik tekstilise info, mida siit-sealt võib kokku veerida.

Khm.. Aga mida oleksin pidanud kõige selle asemel tegema? Uneaega investeerima? Proovides majandusaastaaruande koostamisel abistavat materjali leida, sattusin ühe raamatupidaja kuulutuse peale, mis loopis lisaks muule lõiku 30 juuni ei ole enam kaugel.., mispeale lendas kogu see arveldamise kupatus kinni. Pole kaugel, kuid piisavalt.

Tee lubadusi kellele tahes, pea kinni vaid neist, mille oled andnud endale.

In 1976, during the Spain chess tournament, Mikhail Tal became the first Russian to do what?

We had a disagreement in what we both wanted out of life and thus.. I'm totally going to dumb that bitches ass, bitches love getting their asses dumped. Ikka ei ole naljakas? No okei. Pisike ebatäiuslik vale - nimetagem seda pigem visiitabieluks. Otsus ei ole mitte põhimõtteline ega ka tervisest tingitud vaid pigem sotsiaalsest survest (umbes täpselt nagu Romeo ja Julia puhul) - nähtavasti on meie ühiskonnas väga populaarseks saanud säänne tagurlik teguviis.. nagu raha küsimine tarbimise eest ja no see nali lihtsalt peab lõppema.

Eelmisel nädalavahetusel oli mul värskendavalt mõnus kogeda momenti, kus sain peegeldades ka endale rohkem tõdeda, et jah - praeguseks hetkeks olen juba mõistnud, kuivõrd palju ma oskan hinnata seda, mida ajateenistus on seni pakkunud. Kuid siinkohal pean rõhutama, et see kohe kindlasti ei ole mõeldud kõigile ja igas vanuses. Lasteaed.

Täna kõndisin t-särgis tartu tänavaid ligi tunnikese. Fun must be had. Hetkel tundub trendikaks 2nv Tallinnas ja 1 siin.

Vähesest taustauuringust tingituna on minu jaoks sündinud huvipakkuvaks sihtkohaks kõrghariduse jätkamisel Sloveenia. Kõike muud, mis vahepeal juhtunud, moondunud ja juurde kasvatanud on, ei hakka ma kirjeldama. Absoluutselt väljaspool minu võimekust võtta kokku oma praegust elu kahe sõnaga. Kendall Payne.

The Man from Earth (2007) - ütleks, et tubli 8. Idee oli hea, väga. Teostus jättis kohati soovida, kuid õnneks oli tal omapära. Kindlasti sobib reede hilisõhtul oma nahast välja pugemiseks.

P.S. - Kirjavead ja kõiksugu konarlus, mis antud postituses võisid ilmneda, lähevad MacBooki kaela. Srsly loving the crap out of my life.

Well i had a most fun evening.. kuigi noh, tegelikult viimased paar kuud juba on olnud premium. Üle pika aja sai mu malelaud jälle kriibitud. Kella 22 paiku saime Südametunnistusega (sorry, et ma Sinu pihta ka veebis nii viitan :D) kokku ja lühidalt peale seda otsustasime ühe partii kasuks Männi pargis. Offline'is mängides on ikka täitsa teine tunne (ei hakka siinkohal käpiku refrence'i tegema, oih :D) - saab hullenesekindlat nägu pähe teha ja väita, et "Jah, kõik pidigi nii minema" ning "Loomulikult mõtlen ma pikalt ette".

Seltsi pakkusid meile õnneks vaid vereimejad (võrdluses tavapäraste õpetlike möödujatega). Tagantjärgi mõeldes tunnen ilmselt tõesti heameelt, et esimeste soojade ajal sai Tartus sääsetrenni tehtud - kasvanud on üldine tapmisoskus ning võime olukorda ignoreerida ka siis, kui silmad ja kõrvad neid täis on. Pimeduse saabudes süüdati kõrgetel postidel meie ümber prožektorid, näitamaks kenasti ka kõigile välismaistele imejatele, kust saab süüa. Case umbes nagu hommikupoole Väänas tammikut läbides.

Läbivaks jututeemaks, õigupoolest siis päris tervele õhtusele ajale, oli meil petmine. Suurte ja väikeste, karvaste ja keeruliste kes-mis-kus-kuidas-ja-aga-miksidega. Kuna teise inimese kaugesse ja lähedasse isiklikku ellu ei tahaks avalikult oma mõtisklustega siin sisse astuda, siis toon lühidalt hoopis veidi asjatundmatuma näite: Aastal 1924, peale 22 koosveedetud aastat, lahutas Marie Under Carl Eduard Friedrich Hackerist ning abiellus Artur Adsoniga. Südametunnistuse "Aga see on ju kurb" pani jällegi tõdema, et oblikad on hapud ning põhjuseks ei ole teps mitte alati fun & profit.

Nagu ikka, teistel nootidel ka veidi:

Pühapäeva ööpaiku koju jalutades nägin pilvasju, mis väga sarnanesid Noctilucent cloud värkidega. Kuna ma just väga lahke ei ole oma pea külale kinkimisega, siis ei hakka ma oma ekspertarvamusega just surmkindlalt väitma, et jah-see-oli-see, kuid igaljuhul shiny-glowy action blew my mind.

Teisipäeval vaatasin kaht filmi, mida soovitaks:
1# Velvet Goldmine (1998) - jah, nimi ütleb paljugi. Hea film ning veelparem soundtrack.
2# Everything Is Illuminated (2005) - naljakas, kurb, positiivset elamust otsivate filmisõprade must.

fyi, kui seni veel siis ei teadnud, 5. juuli kell 9 istun bussi peale ja sõidan tapale. Kes pole veel aega broneerinud minu nägemiseks järgmise kahe nädala jooksul, siis ümmarguselt on mul veel 4 vaba päeva pakkuda.. 23-25 paiknen Tartus, suurema osa 28-1 olen hõivatud Tallinnas. Tagasihoidlik idee ühte tagasihoidlikku pidu pidada võib leida aset 2. juulil.

On other notes:

Nädala pärast näen loodetavasti Dion Boucicault - London Assurance üritust. Can't wait.

Niivõrd, kui mul on viimastel aastatel olnud korralik eelarvamus Mika suhtes, siis täna leitud lugu Any Other World on mänginud viimased 3 tundi nonstop ning jätkub ka päeva lõpuni.

Kes veel pole kallite kursakaaslaste lõpetamise pilte siit leidnud, siis pühapäevani pääseb ligi originaalsuuruses failidele, pärast seda tuleb ilmselt soovi korral Laura poole pöörduda.

Kuna suhteliselt viimased nädal aega juba on vaikselt hiilinud ligi selline aeg-saab-kohe-otsa tunne, siis märgatavalt on vähenema hakanud jällegi unetundide arv. Proovin end veenda igaöise päiksetõusu ootamise aega kuidagi asjalikumalt veetma ning ideaalis jõuda ära pealkirjastada, kirjeldada ja geotagida kõik fotod.. should be fun.

..kelle nimi oli Robert Jürjendal. Reede oli.. over the top.. mostly.. hommikupoole had some stuff going around - nähtavasti pean veidi rohkem vaeva nägema kooliasjade järgi tegemisega, kui esialgu lootsin.

Õhtu möödus täpselt sedasi, nagu nendel vähestel emomomentidel ette kujutan, kuidas asjad võiksid olla. Võrratul üritusel, suurepärases seltskonnas, nähes-kuulates asju, mis paiknevad väljaspool minu keskmist olmeelementi and still kick very much of ass. Eriti, kui need võimalused veel ilma pikema hoiatuseta tulevad. Kumu öö.

Riho Sibul ja Robert Jürjendal - parim muusikaline live kogemus ever. See oli midagi hoopis teist, millega mehed kitarridel hakkama said. Ma olen siinkohal halb näidete tooja - meenutas natuke kas seda laulu, mida ma üles ei suutnud leida praegu, või siis seda filmi, mida ma esmakordselt pöffil käies nägin, palju aastaid tagasi, mis rääkis mingitest idamaade muusikariist-trummasjadega võistlemisest.

Järgmisena sattus ette katusekino, mis kahjuks tegelikult hoopis hõivas hoovi. Tühja sellest täispuhutavast ekraanist - kuigi tuules virvendamine lisas mõned harjumatult head dimensioonid Sleepwalkersi viimaste aastate paremikule - they had beanbags!

Kella kahe ajal esines veel istuvatele (ja mõnele üksikule tantsivale) inimesele Id Rev. Turvameeskonnast oli nummi, et nad neid lava eest ära ei koristanud.

Mustamäe poole jalutades sattusin kella 4ja paiku (ehk siis juba varahommikul) linnas Teeduga kokku, mis tundus küllaltki irooniline, võttes arvesse, kui pikalt oleme planeerimisega üritanud seda kohtumist tekitada. Jagatud takso = odav(am).

Lõpuks koju jõudes kõlas peas (seekord mitte-irooniline) perfect - Marti polnud ning köögis oli karbi täis maasikaid, millest pooled leidsid sealsamas ka oma lõpu. Olin end juba unne sättimas, kui sain aru, et ideaalseid asju ka päriselt loota ei tasu. Vägagi joobeseisundis ja veriseks kukkunud peaga väikevend avas välisukse ning pidin siiski lõpuks põrandal magama jääma.

Kell on veidi peale ühtteist õhtul ning mul on alles jäänud täpselt 31 täispikka päeva vabadust. Mida pead/püüan/tahan/väldin selle ajaga toimetades? Järgmise kahe nädalaga oleks vaja käesolevale kooliaastale joon alla tõmmata. Samuti tuleks ka miskine pidu organiseerida tõenäoliselt 16. ja 19. vahele. Äkki õnnestub minna vigalasse.. Praeguse seisuga jäävad järgmist kevadet ootama ps. ajaloo eksam, bakaeksam ja bakatöö.

Täiesti risti oma tahtmist ja ilma vähimagi vastuhaku lootuseta olin sunnitud selle nädala alguse veetma taaskord Tartus. 20 krooni õlu eest, trepi kapp, öine tigutorni tripp ja -pärmivabrik ning loomulikult need.. võeh.. imetoredalt õelad inimesed, keda pean südamest tänama.

Pärmivabrikusse sattusin esmaspäeva öösel esimest ja viimast korda. Halenaljakalt halvast soundtrackist hoolimata meeldis mulle Body Double (1984). Kaine loogika ei pea terves loos just ilmtingimata lineaarsena peituma. Või oli asi hilises kellaajas, vanas hoones ning valgetes laudlinades..

Üleeile õhtul alustatud ning täna hommikul lõpetatud sai ka Hamleti möödunudaasta ekraniseering ja mulle meeldis selle juures absoluutselt kõik (kui kõrvale jätta valvekaameravõtted). "My words fly up, my thoughts remain below: Words without thoughts never to heaven go."

Ahjaa, nice!

Mulle meeldib endale tõdeda, et mõnda asja ma tõesti ei tea, pole varem kokku puutunud või seni huvi tundnud. Kõige teadmine on igav (kunagi tahaks kuulda mõnda head filosoofilis-teoloogilist arutelu sel teemal). See ei jätaks võimalust parimaks momendiks elamise juures - esmane kokkupuude, kogemine. Hetk, mil sa taipad, et sinu ellu just tekkis juurde uus dimensioon. I heart information hunter-gatherer lifestyle.

Väga paljudele halbadele filmide kõrvale, mida ma kalli maikuu jooksul vaatama olen sattunud (juhuslikult, muidugi, mhmh), tahaks välja tuua kolm.. teistsugust.

Anamorph (2007). Peaaegu hea, teeme surma ilusaks. Palju aitas kaasa ehk, et ma kunsti valdkonnaga süvendatult tutvunud pole. Ei ole märul, seal on vaid üks tagaajamisstseen.

The PianoTuner of EarthQuakes (2005). Visuaalselt suurepärane film, sisult.. ka. Kinno vaatama ei läheks, midagi veits intiimsemat. Vaatamisel nõuab tähelepanu.

Repo! The Genetic Opera (2008). Väga armas verre kastetud muusikal, kindlasti vaatan veel korra või kaks. Pärast veidikest kriitika lugemist, otsustasin üle keda ka konkureeriva toote Repo Men, mis ei olnud kahjuks seda aega väärt.

Lühidalt teistel teemadel, otsustasin lehelt ära korjata kirjanurga, kuna nähtavasti langes ta I'll never get to that kategooriasse.

..võim on miski, mis ringleb ning mille allikat ei ole võimalik üles leida, see on tsükkel, milles domineerija ja domineeritava positsioonid vahetuvad lõputus tagasipöördumises..

Võimu, teadmiste, diskursuste ringlemine teeb lõpu igasugusele instantside ja pooluste lokaliseerimisele. Psühhoanalüütilises tõlgenduses endas ei päri interpreteerija "võimu" üheltki väliselt instantsilt, vaid interpreteeritavalt endalt. See muudab kõik, sest traditsiooniliselt võimukandjatelt võib alati küsida, kust nad on võimu pärinud. Kes tegi sinust hertsogi? Kuningas. Kes tegi sinust kuninga? Jumal. Ainult Jumal ei vasta. Ent küsimusele: Kes tegi sinust psühhoanalüütiku? on imelihtne vastata: Sina.

See poolsuste ümbervahetamise või taandarenemise simulaakrum, geniaalne trikk, milles seisnebki kogu manipuleerimisdiskursuse saladus ja järelikult tänapäeval ka iga uue võimu saladus, võimu, mis tuleb ja pühib platsi puhtaks, teeb teoks kõik sõnad - siit ongi tingitud meie ajale tunnuslik fantastiline vaikiv enamus - kõik see sai kahtlema alguse poliitilises sfääris demokraatia simulaakrumiga, see tähendab, Jumala instantsi kui võimu allika asendamisega rahva instantsiga ning võimu kui emanatsiooni asendamises võimu kui esindamisega.

Baudrillardi, Jean, (1985 prantuse k., 1999 eesti k.). Simulaakrumid ja simulatsioon, lk 50-52

See aasta ma suve ei kiru. Mitte, et ta oleks parem kuidagi viisi, kuid teab kah, kui kauaks mul teda jätkub ja niisiis ma luban, et proovin teda vähemalt veidikenegi nautida..

4. mail õnnestus näha Tammsaare/Nüganeni "Ma armastasin sakslast", mis ise oli küll väga hea, kuid sellel ma peatud ei tahaks. Ühes stseenis oli neil taustaks aga vihmasadu ning tol hetkel ma pidin tegema telefoni vastavasisulise märkuse.. Möödunud neljapäev oli ilma-poolest parim moment sel aastal. Võika palavuse lõpetas sadu. Õhtul leidsin endale selle, mis on nüüd viimased paar päeva kõigi tubaste tegevuste taustaks mänginud. Love it.

Mööblit mul veel pole, koli vedeleb kastides ukse juures ning kõik toad ootavad pingsalt, et saaks juba remondi ja dekoreerimisega pihta hakata. Ma ei tahaks öelda, et olen saamatu.. ei, lihtsalt mõne asjaga, mida ma enda jaoks teen, võib minna oodatust kauem.

Nagu juba väga ammu sai vaikselt välja reklaamitud - käesolevast lehest saab lõpuks mu mõtete alaline(?) kodu. Tere.

P.S. - või kuidas iganes seda õigesti ka ei kirjutata? Veidi harjumatu veel minu jaoks, kuid otsustasin, et vähemalt mõnda aega proovin hakata lugu pidama suurtähtedest. Ma ei tea miks.