Mulle meeldib endale tõdeda, et mõnda asja ma tõesti ei tea, pole varem kokku puutunud või seni huvi tundnud. Kõige teadmine on igav (kunagi tahaks kuulda mõnda head filosoofilis-teoloogilist arutelu sel teemal). See ei jätaks võimalust parimaks momendiks elamise juures - esmane kokkupuude, kogemine. Hetk, mil sa taipad, et sinu ellu just tekkis juurde uus dimensioon. I heart information hunter-gatherer lifestyle.
Väga paljudele halbadele filmide kõrvale, mida ma kalli maikuu jooksul vaatama olen sattunud (juhuslikult, muidugi, mhmh), tahaks välja tuua kolm.. teistsugust.
Anamorph (2007). Peaaegu hea, teeme surma ilusaks. Palju aitas kaasa ehk, et ma kunsti valdkonnaga süvendatult tutvunud pole. Ei ole märul, seal on vaid üks tagaajamisstseen.
The PianoTuner of EarthQuakes (2005). Visuaalselt suurepärane film, sisult.. ka. Kinno vaatama ei läheks, midagi veits intiimsemat. Vaatamisel nõuab tähelepanu.
Repo! The Genetic Opera (2008). Väga armas verre kastetud muusikal, kindlasti vaatan veel korra või kaks. Pärast veidikest kriitika lugemist, otsustasin üle keda ka konkureeriva toote Repo Men, mis ei olnud kahjuks seda aega väärt.
Lühidalt teistel teemadel, otsustasin lehelt ära korjata kirjanurga, kuna nähtavasti langes ta I'll never get to that kategooriasse.
