Lugedes Socratest, Nietzschet või mõnda hilisemat eksistentsialisti, triivin ma endamisi arutlema, nii isikliku kui viimaks ka kõigi teiste, tuleviku üle. ..Sirvides Hergenhahni An Introduction to the History of Psychology't.. Heidigger kirjutab: selleks, et end täielikult vabana tunda, pead leppima faktiga, et su elu üks hetk saab läbi. Selle teadmise tunnistamine ja aksepteerimine võimaldab sul elada iseendana.. aitab näha ja hinnata audentselt oma valikuid ja seada eesmärke ning vabastab süütundest ja ärevusest, mida muidu võivad kaasa tuua allasurutud mõtted surmast.
Elu lõpu olemasolu tunnistamine tundub hea, loogilise ja otstarbekana. Nagu tubli eksistentsialist kunagi, nõustun ka mina, et elamiseks, igas valguses, peab inimene nägema selles iva. Nietzsche mis mind ei tapa teeb mind tugevamaks on viide negatiivsest olukorrast mõistmise, sisu, leidmisele ning sellest õppimisele. Raamatus Man's search for meaning (1946) kirjeldab Viktor E. Frankl kogemustest natsi koonduslaagris. Vangid, kes ka kirjeldamatutes olukordades suutsid leida kõigele tähenduse, jätkasid elamist. Kannatamine lõppeb olemast lihtsalt kannatamine sellest hetkest, kui ta saab mõtestatuks.
Ajast, mil hakkasin tegema ratsionaalseid otsuseid, olen teadnud, kes ma olen.. ..kuid tänaseks pean ma tunnistama, et minu maailm, reaalsus, võib-olla, enam ei lange kokku meie keskmisega. Siinkohal tahaksin tänada Petri-Jaani, kes kord kuus lugemiseks Nature'it laenas ning sellega mu huvi teaduse vastu järjekordselt orbiidile viis.
Agnostikuna on mul sama raske leppida surelikkusega, kui surematusega. Idee, et indiviid võiks kogeda palju enamat, kui lugematut arvu, käesoleval hetkel turu kõige populaarsemaid, inimpõlvi, ei ole uus. Kuid ma jagan usku, et see aeg, kuhu ma olen sündinud, annab mulle senistest utopistidest veidike parema väljavaate.
Disclaimer: järgnev lõik on kirjutatud kell öö ning ainete (kohvi) mõju all.
Tehniliselt keeruline osa: kuidas?
Tõenäoliselt oleks palju kergem seda ette kujutada, kui ma usuks, et on olemas hing.. Minu jaoks ei ole küsimus mitte elu jätkamises igavesti, vaid pigem just selle eksistentsi jätkamises. Kui sa kaotad teadvuse - see moment, kus hirmsalt oleks vaja tegelikult veel 40 teaduslikku artiklit läbi lugeda ja refereerida, kuid ometigi eksleb pea padjale ja.. - miks sa ärgates endiselt usud, et sa oled sina ise? Hingega inimesele võib küsimus tunduda üleliigsena - aga hing ju ei lahkunud magades. Olgu - ajutisest kutupiilu reaktsioonist ja olematust taiplikkusest hoolimata jätkab aju ning ülejäänud organism stabiilset funktsioneerimist ja see kannab edasi ühtlast enese tunnetust kuni hommikuni. Inimese ihu on aga liiga nõrk, et kesta väga kaua. Üks.. Kui õnnestuks aga teha täiuslik siire teise kehasse või praeguselt riistavaralt 2.0 versioonile - kuidas mu teadvus tunneks end ära uues keskkonnas? Hingeliste puhul olen ma kuulnud väiteid, et see ollus võimaldab rännata paigast paika. Ma saan küll kaasa kõik oma mälestused ja seni neuronite võrgustikuga kirjeldatud loogika, kuid kas see olen mina, kes ärkab? On ju kirjeldatud ka juhtumeid, kus peale traumat ei tunta enam omaendagi keha ära.
Ilmselt peab leidma mooduse, kuidas teostada ülekannet ilma teadvust kaotamata.
Miks 3-5 miljardi aasta pärast? Esmalt: oleks kah aeg. Peamiselt: võimatu oleks hiljem sõnadega edasi anda seda visuaalset vaatemängu, mida Andromeda loendamatud tähed meie galaktikaga tantsides endaga kaasa tooks.
