..kelle nimi oli Robert Jürjendal. Reede oli.. over the top.. mostly.. hommikupoole had some stuff going around - nähtavasti pean veidi rohkem vaeva nägema kooliasjade järgi tegemisega, kui esialgu lootsin.
Õhtu möödus täpselt sedasi, nagu nendel vähestel emomomentidel ette kujutan, kuidas asjad võiksid olla. Võrratul üritusel, suurepärases seltskonnas, nähes-kuulates asju, mis paiknevad väljaspool minu keskmist olmeelementi and still kick very much of ass. Eriti, kui need võimalused veel ilma pikema hoiatuseta tulevad. Kumu öö.
Riho Sibul ja Robert Jürjendal - parim muusikaline live kogemus ever. See oli midagi hoopis teist, millega mehed kitarridel hakkama said. Ma olen siinkohal halb näidete tooja - meenutas natuke kas seda laulu, mida ma üles ei suutnud leida praegu, või siis seda filmi, mida ma esmakordselt pöffil käies nägin, palju aastaid tagasi, mis rääkis mingitest idamaade muusikariist-trummasjadega võistlemisest.
Järgmisena sattus ette katusekino, mis kahjuks tegelikult hoopis hõivas hoovi. Tühja sellest täispuhutavast ekraanist - kuigi tuules virvendamine lisas mõned harjumatult head dimensioonid Sleepwalkersi viimaste aastate paremikule - they had beanbags!
Kella kahe ajal esines veel istuvatele (ja mõnele üksikule tantsivale) inimesele Id Rev. Turvameeskonnast oli nummi, et nad neid lava eest ära ei koristanud.
Mustamäe poole jalutades sattusin kella 4ja paiku (ehk siis juba varahommikul) linnas Teeduga kokku, mis tundus küllaltki irooniline, võttes arvesse, kui pikalt oleme planeerimisega üritanud seda kohtumist tekitada. Jagatud takso = odav(am).
Lõpuks koju jõudes kõlas peas (seekord mitte-irooniline) perfect - Marti polnud ning köögis oli karbi täis maasikaid, millest pooled leidsid sealsamas ka oma lõpu. Olin end juba unne sättimas, kui sain aru, et ideaalseid asju ka päriselt loota ei tasu. Vägagi joobeseisundis ja veriseks kukkunud peaga väikevend avas välisukse ning pidin siiski lõpuks põrandal magama jääma.
